Kuidas Beckenbauerist sai Müncheni Bayerni ajud, sisikond ja nägemus

On neljapäev, 22. mai 2008, hommikutundidel Moskva Lužniki staadioni VIP-alal vahetult pärast seda, kui Manchester United võitis penaltitega UEFA Meistrite liiga.Seisan viimase koopiagaMeistridajakiri mu käes, püüdes koguda julgust ja paluda lähedalasuvas lauas vestleval Franz Beckenbaueril kaanele autogrammi anda.

Mõne minuti pärast on tuulevaikus ja hetkest kinni võttes vabandan katkestamise pärast ja palun Beckenbaueri allkirja."Muidugi," noogutab ta, võttes lahkelt pakutud pastaka ja ajakirja.Allkirja andmise ajal küsin temalt, mida ta mängust arvas.Ta teeb pausi ja näpistab siis parema käega õhku, et anda edasi Unitedi võidu sihvakas marginaal.

Tol ajal tundus see žest lihtsalt imeliselt lakooniline näpunäide.Hiljem mõistsin, et Beckenbauer oli suure osa oma karjäärist neil äärealadel elanud.

Joonemehe lipp oli aidanud purustada tema lootused võita 1966. aastal Wembleyl maailmameistrivõistlused. Neli aastat hiljem, kuigi ta jäi väljakule, nihestatud käsi tropis, kaotas Lääne-Saksamaa ikkagi kõigi aegade suurima MM-i poolfinaali. -aeg, paaritu väravaga seitsmes, Itaaliasse.

See ei saaks kunagi juhtuda täna, kuid kuulus kaader, kus ta käsi on rihmaga rinnal – ta oli murdnud rangluu – on ikooniline tõestus, et Beckenbaueri elegantsi taga oli julgust.

Isegi 1974. aastal, mil ta võitis Euroopa karika ja maailmameistrivõistlused, ei olnud Beckenbaueri edu rutiinne.Atletico Madridi vastu oli Bayern kaotusest minuti kaugusel, enne kui Georg Schwarzenbeck viigistas – kordusmängu korraldamisel võitis Roten 4:0.

MM-finaalis oli Beckenbaueri meeskond napilt 20 minutit mängus, sest Johan Neeskensi penalti viis hiilgava Oranje juhtima.Hollandi pisut rohkem kliinilist tähelepanu oleks võinud tulemuse kinnitada, enne kui Paul Breitner 25. minutil kohapeal viigistas.Isegi mänedžerina tingis tema 1990. aasta MM-i triumf palju Inglismaa oskamatusest Torinos.

Saatuse kõikumised on paljusid jalgpallureid tasakaalust välja viinud või kibedaks teinud, kuid Kiplingi triumfi ja katastroofi kaksikpetturitega silmitsi seistes jääb Beckenbaueri elegantne tasakaalukus tähelepanuväärseks.Isegi Brian Clough ütles tema kohta liigutatud: "Nägin kord Franz Beckenbaueri restorani sisenemas ja ta tegi seda samamoodi nagu jalgpalli mängis: klassi ja autoriteediga."

Üks viis jalgpalliajalugu vaadelda on mängijate ja treenerite vaheline pidev, lahendamatu võitlus autoriteedi ja mõjuvõimu pärast.Alates 1930. aastatest on treenerid alati ülekaalus olnud, kuid Beckenbauer on üks käputäiest jalgpallurist, kes on mänguviisi tõeliselt muutnud.

Kuigi ta ei nautinud kunagi elu kaevikus – nõustus Lääne-Saksamaa, Marseille’ ja Bayerni juhendamisega osaliselt seetõttu, et tundis sunnitud aitama asutusi, millest ta hoolis –, tõestas ta end väljakul väga kiiresti nutika treenerina.

1967. aastal võitis Bayern oma esimese Euroopa karika, karikavõitjate karika.Roten edenes kindlasti – kui Bundesliga 1963. aastal moodustati, olid nad liiga vähetähtsad, et neid liituma kutsuda –, kuid Beckenbauer nägi, et vaja on muudatust.Oma visionäärist treeneri Zlatko Cajkovski käe all oli Bayern pisut liiga kavaler.Kui nad peaksid võitma Bundesliga – ja pääsema Euroopa karikavõistlustele –, pidid nad muutuma tõhusamaks.

Seda ei juhtunud jugoslaavlase ajal, kes lahkus klubist aasta hiljem.Aastatel 1974–1976 sai Bayernist kolmas meeskond, kes on võitnud kolm järjestikust Euroopa karikat.Kuigi Roteni kolmik saavutati Dettmar Crameri ja Udo Latteki juhtimisel, võib väita, et Beckenbauer, kes juhatas näidendit pühkijana, oli selle kuldse ajastu tõeline arhitekt.

Beckenbauer oli liberona niivõrd mõjukas, et Saksamaa jalgpall jäi taktikaliselt oma legendi meelevalda veel kaua pärast seda, kui ta 1983. aastal saapad jalga riputas. Isegi 1996. aastal, kui Saksamaa tuli Euroopa meistriks, oli nende kõige mõjukam mängija koristaja Matthias Sammer.Alles siis, kui Rudi Voller pärast hukatuslikku Euro 2000 mängu juhtima asus, sooritas Mannschaft lõpuks taktikalise ketserluse – saksa mõistes – ja hülgas pühkija.

Noore mängijana oli Beckenbauer Giacinto Facchetti tähelepanelik austaja, kes oli vaieldamatult 1960. aastatel maailma suurim ründav äärekaitsja.Nagu Brian Glanville oma kirjas märkishooldajanekroloog itaalia iidolile: „Vaatades Facchetti suurejoonelisi sissetungeid vasakkaitsjalt, tema mürisevaid parema jalaga lööke, küsis Beckenbauer endalt, miks ta libero ja pühkijana ei peaks ründama kesksemast rollist.Ta tegi seda ja Müncheni Bayernis sündis totaalne jalgpall.

Glanville'i viimane punkt on vaieldav.Nii suurejoonelisi väiteid pole Beckenbauer enda nimel kunagi esitanud.Ometi oli tal mängule palju mõelnud inimesena oma intrigeeriv käsitlus totaalsest jalgpallist, öeldes kord: "See võlgnes rohkem üllatuse elemendile kui mis tahes võluvalemile.Hollandlased pääsesid sellest nii kaua, sest opositsioon ei saanud kunagi aru, millise taktikaga nad silmitsi seisid.Mingit taktikat polnud, lihtsalt hiilgavad mängijad palliga.

Teisisõnu, korduvas vaidluses treenerite ja mängijate vastava mõju üle mängu arendamisel on Beckenbauer veendunud, et vaatamata sellele, mida jalgpallihipsterite ajalookool võib arvata, võlgnes totaalne jalgpall Johan Cruyffile palju rohkem kui Rinusele. Michels.

Osvaldo Ardiles ütles, et Saksamaa suurim elav jalgpallur oli liider, kes mängis peent jalgpalli.Beckenbaueri hiilgeajad on meeldejääv meeldetuletus ajast, mil treenerid ei olnud kõik diktaatorlikud mikrojuhid ja mängijad võisid olla ka juhid.

Mitte, et tema stiil kõiki veenis.Kahel etapil New York Cosmoses oli tema mäng liiga tserebraalne ühele juhile, kes kaebas käsilasele: "Ütle Krautile, et ta oma tagumikku ette võtaks – me ei maksa miljonit selle eest, et mees kaitses ringi hängiks. .”

Lõpuks soovitame meie ettevõtte jalgpalliga seotud tooteid.